Mmm. Seekord on nagu teisiti. Nagu ootaks koju minemist kuigi ees seisab kodust ära minemine. Tiibet. Himaalaja. India. Diivan on juba mitu päeva kui reisikorjanduskarp, kuhu möödaminnes taas mõne reisile kaasatuleva asjakese viskan. Kõhutabletid ja plaastrid ja päevituskreem ja väljatrükk Ladakhist ja Rishikeshist. Lastele peaks saatma meie lennureiside ajakava. Kas nad sellest huvitet on või mitte, ikkagi igaks juhuks saadan. Tallinn-Delhi-Leh-Delhi-Dehradun... Kuidagi peaks siis sealt Rishikeshist taas Delhisse saama, et 16. istuda taas Helsingi lennukile.
Ladakhi kohta on muidugi öeldud, et mis te sinna talvel lähete, seal on ju külm ja lumi. No ega hullem kliima ikka olla ei saa kui Eestis :). Me ei karda lund ega külma. Tahan näha mägesid! Tahan nuusutada Himaalaja lõhnu. Tahan tunda Tiibeti hõngu. Tahan näha neid inimesi. Väga tahan ja ootan.